Minu elu metsas

(jutustab kass Otu)

Oli üks järjekordne tavaline päev minu elus. Hiiri ei viitsinud püüda. Õues ei viitsinud käia. Käisin laua pealt süüa otsimas. Olin paks ja laisk toakass. Peremehe kannatus katkes ja ta viis mu metsa. Kui ta mind metsas sambla peale pani siis mõtlesin ,et jälle see kodu läheduses olev kuusik ja jäin rahulikult magama .

Ärkasin imeliku lärmi peale. Need olid varesed, kes mind  võõrastasid .Ma ei saanud aru miks ja olin väga vihane .Järsku tundsin imelikku lõhna ning esivanemate meeled ütlesid, et see pole midagi head .Olin juba täiesti ärkvel, kui üks rebane hüppas põõsast minu poole .Silmapilk ronisin puu otsa ning see mu rebase käest hetkel päästiski. Mind üllatas väga , et meie kodukuusikus oli rebane.

Kuna rebane ei läinud kuhugi, sain ma aega rahulikult ümbrust jälgida. Üllatus oli suur, kui sain aru, et see polnudki meie kodukuusik, vaid hoopis suur ja lai mets. See mets oli mulle täiesti võõras. Rebane ei ilmutanud mingeid tüdimuse märke. Mu jõud hakkas lõppema. Minule, kui põlisele toakassile oli peenikesel oksal kõõlumine tõeline vägitükk. Järsku kuulsin haukumist. See haukumine tuli järjest lähemale. Minu suureks kergenduseks kuulis ka rebane seda haukumist ja jooksis ruttu metsa. Hüppasin puu otsast alla ja jooksin nii kaugele kui võimalik. Varsti jõudsin heinamaale kus oli jõgi. Teiselpool jõge paistis üks vana heinaküün. Heinamaalt püüdsin kinni ka mõned hiired, mis minu kõhtu natuke täitsid. Jões nägin ma ka parte. Suure kõhutäie lootuses hakkasin nende poole hiilima. Mõtlesin et saan nad lihtsalt kätte, aga kui ma põõsast jõkke hüppasin siis olid pardid juba läinud. Partide asemel pidin ma leppima kaladega. Enne kui ma need ära jõudsin süüa ilmus välja üks rott. Minu suureks üllatuseks varastas ta minult ühe kala ja ujus sellega minema. Kui olin allesjäänud kala ära söönud tundsin ennast tõeliselt väsinuna. Õnneks leidsin endale mõnusa aseme küünis. Esimene päev metsas oli õpetlik ja raske.

Ka järgnevad päevad möödusid samamoodi .Varsti jõudis kätte suvi ja oli heinalõikuseaeg. Üks päev kuulsin kaugelt inimeste hääli. Alguses mõtlesin, et need on mu peremees ja perenaine ,aga kui ma korralikult kuulasin siis ma sain aru, et need olid võõrad hääled. Kui inimesed küüni astusid hüppasin ma avast välja ja põgenesin. Ma otsisin neli tundi endale peavarju enne kui  leidsin vana viljahoidla. Jäin sügavasse unne. Hommikul ärgates oli mul väga hea olla ja mulle meeldis uus elupaik. Oli ainult üks viga. Seal ei olnud nii palju hiiri kui põllul ja nii palju kalu kui jões. Nälg läks nii suureks, et hakkasin rebase saagijäänuseid tema urust sööma. Tundsin ennast juba päris kindlalt ning kõht oli ka peaaegu täis kui saabus uru peremees. Rebane oli üllatunud ja maruvihane. Kuidas  saab selline kass  tema saaki sööma tulla. Ka seegi kord päästis mind kibekiire puu otsa ronimine. Rebane tegi nüüd sellise näo et ta ei pane mind tähelegi. Tal ei olnud ju kuhugi kiiret, kuna passis ju oma uru ees. Kasutasin ära hetke, kui ta käis oma urus, et kiiresti natuke kaugema puu otsa joosta. Kui olin niimoodi mitu korda teinud tundus vahemaa rebasest juba piisavalt turvaline, et kiiresti kodu poole jooksma pista.  Oma elukohta tagasi jõudes jäin kohe magama.

Kõik oli juba mõnda aega päris rahulik, kui üks hommik tundsin mingit imelikku lõhna. See ei olnud hea lõhn.  Kohe nägin ka haisu tekitajat. Eemal vaatas mind vihase pilguga tõhk. Sain aru, et tal pole minuga häid plaane. Vaatasime üksteist päris pikka aega, kui ta järsku mulle kallale hüppas. Rabelesime päris pikalt, enne kui hakkasin aru saama, et ta on tugevam kui mina. Otsustasin põgeneda.  Õnneks olin jooksmises mina parem.  Varsti lõpetas ta mu jälitamise.  Kahjuks oli mu vana elupaiga see tõhk nüüd endale võtnud.

Leidsin üles vana küüni, kus varem olin ööbinud ning jäin sinna magama. Selles küünis veetsin ma mitu söögivaest kuud. Kuid kaks asja jäid mulle kohe selgesti meelde. Kõigepealt võitlus kulliga, mille haavu ma veel päris pikalt ravisin. Ja pärast mida ma tõotasin endale mitte kunagi enam lindudega mingit pistmist teha. Kahjuks ununes mul see suures näljas. Otsustasin proovida oma osavust ka ühe üksiku kurepoja peal. Minu julgustüki lõpetas väga ruttu ootamatult välja ilmunud kureema. Sain paar kõva nokahoopi. Jooksin kiiresti küüni kaitsvate seinte vahele. Edaspidi toitusin ainult hiirtest.

Samal ajal olid kodus peremees ja perenaine kuulnud naabritelt heinateo ajal nähtud kenast kassist. Perenaise süda hakkas minu pärast valutama. Peremees üritas küll meelde talle tuletada, kui laisk ma olin ja kuidas ma toitu varastasin.

Ühel väga jahedal sügispäeval oli mul väga külm ja olin väga näljane. Kuulsin järsku õues perenaise häält, kes mind hellalt nimepidi kutsus. Olin väga rõõmus ja jooksin kohe välja ning hüppasin perenaise sülle. Tal olid karedad ja jahedad käed. Mul oli jällenägemisest nii hea meel, et perenaise antud pekitükki ma ainult maitsesin.

Kui me koju jõudsime, sadas lund ja oli ilus talvepäev. Sellest päevast alates ei tundnud meie majas ennast vabalt ükski hiir. Ka väljaskäimisest tundsin ma suurt rõõmu. Vanast laisast toakassist oli saanud kass, kes kõndis omapäi.