Taavi õnnetus                               

29.märts 2011. a

     Õnnetus käivat ikka mööda inimesi. Kõige sagedamini leiab ta küll meie klassi üles.

     Oli suvevaheaja teine nädal. Kirjutasin oma sõpradele sünnipäevakutseid ja mõtlesin, mida võiks sünnipäeval lahedat teha. Mõtlesin palju mõtlesin, aga midagi head välja ei mõelnud. Varsti jõudiski sünnipäev kätte.

     Sõpru tuli palju ja juba kella kaheteistkümneks olidki nad kohal. Kahjuks me jõudsime kõigest pool tundi õues mängida, kuni hakkas vihma sadama. Pidime tuppa minema ja lauamänge mängima. Rahvast oli väga palju ja meil oli tarvis vähemalt viite lauamängu ja kolme kaardipakki. Olime tund aega mänginud, kui tuli päike välja ja maapind kuivas kiiresti ära. Me otsustasime õue minna. Poisid hakkasid jalgpalli mängima ja tüdrukud hüppasid batuudil. Kõigil oli väga lõbus ja igaüks tegi midagi meelepärast. Ainult Juku istus laua taga, nosis rahulikult krõpse ja jõi limonaadi. Tema ei viitsinud midagi teha ja ma arvasin ,et järgmine kord ma teda sünnipäevale ei kutsu. Varsti hakati torti lahti lõikama ja kõik tulid vaatama. Ma puhusin kaksteist küünalt ühe korraga ära. Kõik sõid torti ja kõigile maitses. Kahjuks hakkas sünnipäev läbi saama ja enamus olid väsinud. Ainult poisid jõudsid veel kulli mängida. Sünnipäev saigi läbi ja kõik lahkusid peale Taavi. Tema jäi minu juurde ööseks. Me hakkasime temaga kingitusi vaatama. Ma sain sünnipäevaks igasuguseid asju: 3x100 krooni, 5x150 krooni, kolm raamatut ja kaks lauamängu. Kõige rohkem meeldis mulle aga Taavi kink :taskunuga ja kompass. Varsti sai meil kinkide vaatamisest villand ja me läksime õue. Mina küll ei tahtnud, aga Taavi tahtis väga minna. Olime umbes kümme minutit mänginud, kui Taavi kukkus ja murdis oma käeluu. Minu ema kutsus kohe kiirabi. Varsti kuulsimegi undamist ja kiirabi peatus meie värava taga. Taavi tõsteti autosse ning ma jätsin temaga hüvasti. Mul ei olnud üldse hea meel oma kingituste üle, kui mõtlesin kui halb Taavil on.

      Sellest üliheast päevast oli saanud väga halb päev.

                                     

                                                                                                                                  Jakob Mägi

Vanemuise teater

Vanemuine on teater Tartus. Teatrit loetakse Eesti ainsaks kolmežanriteatriks. Vanemuise mängukavas on nii draama, muusikaetendused kui ka ballett. 2007. aastast on teatri juht Paavo Nõgene.^[1]

Ajalugu

Vanemuise teatri sünniks loetakse Lydia Koidula "Saaremaa onupoja" lavastamist mängu- ja lauluseltsis "Vanemuine" 24. juunil 1870. aastal.^[2]
Esialgu tegutses teater "Vanemuise" seltsi majas ning 1906. aastast uues juugendstiilis teatrihoones. Maja hävis Teises maailmasõjas ning teater kolis endise saksa teatri hoonesse, mida nimetatakse praegu "Vanemuise" väikeseks majaks. Hävinud maja kohal avati 1967. aastal uus teatrihoone.^[2]

 Nimed

• 1870: lauluseltsis Vanemuine alustati teatritegevust
• 1878–1903: nn. A. Wiera Vanemuine (kujunes poolkutseliseks teatriks, pandi alus ka muusikaliteatrile)
• 1906–40: (kutseline) Vanemuise Teater
• 1941–44: Teater Vanemuine
• 1944–54: Riiklik Teater Vanemuine
• 1954–55: Riiklik ooperi- ja draamateater Vanemuine
• 1955–56: Riiklik ooperi-, balleti-, muusikalise komöödia ja draamateater Vanemuine
• 1956 november: ENSV Riiklik Teater Vanemuine
• 1956–66: Tööpunalipu ordeniga ENSV Riiklik Teater Vanemuine
• 1966–89: Tööpunalipu ordeniga ENSV Riiklik Akadeemiline Teater Vanemuine
• 1989–tänapäev: Teater Vanemuine

Vesirott

Mügri ehk vesirott
       (Arvicola amphibius või A. terrestris) on hamsterlaste sugukonda kuuluv väike poolvee-eluline näriline, mügri perekonna ainus liik.
Välimus      
         Mügri on mõõtmetelt rotisuurune.Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja.Tüvepikkus on 12–24 cm, kehamass 80–180 (harva kuni 300) g.
Levik    
         Mügri elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuudekoorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks.
Mügri vaenlased on kärp, saarmas, rebane ja röövlinnud.
 Elupaik ja eluviis

        Mügride sigimisperiood vältab märtsist oktoobrini, mille sees emasloom sünnitab 2–3 pesakonda, igas 2–10 poega. Tiinus kestab 29 päeva. Nägemisvõime tekib poegadel harilikult 8 päeva vanuselt, ujuda suudavad alates 10. elupäevast. Imetamine kestab 12 päeva. Noored vesirotid lahkuvad pesast kolme nädala vanuselt. Suguküpseteks saavad kahe kuu vanuselt. Maksimaalne eluiga on neil neli aastat.

Eduard Bornhöhe “Tasuja”

                                  Lugemiskontroll                        Jakob Mägi

      

1.Kirjuta nime järel selgitus, kes tegelane on:

Vahur - Vahur oli Tasuja  vanaisa ja Tambeti isa

Tambet – Tambet oliTasuja isa ja Vahuri poeg

Metsa Jaanus– Metsa Jaanus oli Tasuja ja Tambeti poeg

Oodo –oli lossimõisa kuninga poeg , Emmi vend ja Jaanuse lapsepõlve suur sõber

Emmi –oli lossimõisa kuninga tütar , Oodo vend ja Jaanuse lapsepõlve parim sõber

Rüütel Kuuno – rüütel Kuuno oli Emmi kihlatu ja osav rüütel

Prohvet Pärt – oli tark kes oskas haavu parandada ja ta õpetas Jaanusele palju tarkusi ja oskusi

Maanus – oli vaene külapoiss keda kubjas piitsaga peksis ja ta kodust välja ajas. Ta hukkus Jaanuse kodu maha põlemisel.

2.Kuidas sai Vahur vabaduse? Mida ta ütles oma surivoodil?

 Vahur sai vabaduse päästes kloostrihärra karu käest. Ta ütles oma surivoodil Tambetil, et juhtugu ükskõik mis ära matta vabadust kunagi maha

3.Kirjelda Tambeti ja vana mõisahärra suhteid!

  Nad said väga hästi läbi sest nad jagasid maad ja Tambet ei võidelnud oma isamaa nimel

4.Iseloomusta Oodot, kuidas Oodo iseloom mõjutas sündmuste käiku?

 Oodo oli väike õel poisike kes tahtis endale alati parimat, tema suhe Jaanusega oli halb sest nende viha üksteise vastu algas sellest kui Oodo peksis Jaanuse hobust ja kukkus ise maha, lasi hobuse minema  ja  sai põrutuse.

5.Kuidas iseloomustad Jaanuse ja Emma suhteid?

Lapsepõlves olid need väga head aga kui nad suuremaks kasvasid hakkas Emmi saksaks ja Jaanus võitles saksade vastu ning Emmile see ei meeldinud

6.Mida said jutustusest teada talupoegade elu kohta pärisorjuse ajal?

 neid piitsutati kui nad selja sirgu lasid ja kui nad vabaks said asusid nad  oma isanda vastu sõtta

7.Jutusta sündmustest Metsa talus!

 Seal oli palju pidusid ja halvad sulased koos Oodoga otsisid seal Maanust taga ja panid maja põlema Jaanus põgenes kuid Maanus jäi sinna lõksu ja suri

8.Kuidas võis saada Jaanusest Tasuja?

 Ta algatas Jüriöö ülestõusu ja ta tasus oma isa eest kätte

9.Jutusta Lodijärve lossi vallutamisest.

 Alguses ei saanud keegi lossiväravatest sisse ja neid visati tõrvikutega. Päeva pärast ehitasid nad puudest pea varju ja lõhkusid selle all lossi värava Jaanus tappis Oodo kuid jättis Kuuno ellu kuna Emmi palus teda

 10.Kuidas jutustus lõppes? Miks ei võinud lool olla õnnelikku lõppu?

 See lõppes nii, et Landmeister ei läinud eestlastele appi vaid tappis palju Tasuja mehi. Nii hukkus Tasuja  viimasena Tallinna all olnud lahingus. Eesti oli sõja kaotanud

Minu elu metsas

(jutustab kass Otu)

Oli üks järjekordne tavaline päev minu elus. Hiiri ei viitsinud püüda. Õues ei viitsinud käia. Käisin laua pealt süüa otsimas. Olin paks ja laisk toakass. Peremehe kannatus katkes ja ta viis mu metsa. Kui ta mind metsas sambla peale pani siis mõtlesin ,et jälle see kodu läheduses olev kuusik ja jäin rahulikult magama .

Ärkasin imeliku lärmi peale. Need olid varesed, kes mind  võõrastasid .Ma ei saanud aru miks ja olin väga vihane .Järsku tundsin imelikku lõhna ning esivanemate meeled ütlesid, et see pole midagi head .Olin juba täiesti ärkvel, kui üks rebane hüppas põõsast minu poole .Silmapilk ronisin puu otsa ning see mu rebase käest hetkel päästiski. Mind üllatas väga , et meie kodukuusikus oli rebane.

Kuna rebane ei läinud kuhugi, sain ma aega rahulikult ümbrust jälgida. Üllatus oli suur, kui sain aru, et see polnudki meie kodukuusik, vaid hoopis suur ja lai mets. See mets oli mulle täiesti võõras. Rebane ei ilmutanud mingeid tüdimuse märke. Mu jõud hakkas lõppema. Minule, kui põlisele toakassile oli peenikesel oksal kõõlumine tõeline vägitükk. Järsku kuulsin haukumist. See haukumine tuli järjest lähemale. Minu suureks kergenduseks kuulis ka rebane seda haukumist ja jooksis ruttu metsa. Hüppasin puu otsast alla ja jooksin nii kaugele kui võimalik. Varsti jõudsin heinamaale kus oli jõgi. Teiselpool jõge paistis üks vana heinaküün. Heinamaalt püüdsin kinni ka mõned hiired, mis minu kõhtu natuke täitsid. Jões nägin ma ka parte. Suure kõhutäie lootuses hakkasin nende poole hiilima. Mõtlesin et saan nad lihtsalt kätte, aga kui ma põõsast jõkke hüppasin siis olid pardid juba läinud. Partide asemel pidin ma leppima kaladega. Enne kui ma need ära jõudsin süüa ilmus välja üks rott. Minu suureks üllatuseks varastas ta minult ühe kala ja ujus sellega minema. Kui olin allesjäänud kala ära söönud tundsin ennast tõeliselt väsinuna. Õnneks leidsin endale mõnusa aseme küünis. Esimene päev metsas oli õpetlik ja raske.

Ka järgnevad päevad möödusid samamoodi .Varsti jõudis kätte suvi ja oli heinalõikuseaeg. Üks päev kuulsin kaugelt inimeste hääli. Alguses mõtlesin, et need on mu peremees ja perenaine ,aga kui ma korralikult kuulasin siis ma sain aru, et need olid võõrad hääled. Kui inimesed küüni astusid hüppasin ma avast välja ja põgenesin. Ma otsisin neli tundi endale peavarju enne kui  leidsin vana viljahoidla. Jäin sügavasse unne. Hommikul ärgates oli mul väga hea olla ja mulle meeldis uus elupaik. Oli ainult üks viga. Seal ei olnud nii palju hiiri kui põllul ja nii palju kalu kui jões. Nälg läks nii suureks, et hakkasin rebase saagijäänuseid tema urust sööma. Tundsin ennast juba päris kindlalt ning kõht oli ka peaaegu täis kui saabus uru peremees. Rebane oli üllatunud ja maruvihane. Kuidas  saab selline kass  tema saaki sööma tulla. Ka seegi kord päästis mind kibekiire puu otsa ronimine. Rebane tegi nüüd sellise näo et ta ei pane mind tähelegi. Tal ei olnud ju kuhugi kiiret, kuna passis ju oma uru ees. Kasutasin ära hetke, kui ta käis oma urus, et kiiresti natuke kaugema puu otsa joosta. Kui olin niimoodi mitu korda teinud tundus vahemaa rebasest juba piisavalt turvaline, et kiiresti kodu poole jooksma pista.  Oma elukohta tagasi jõudes jäin kohe magama.

Kõik oli juba mõnda aega päris rahulik, kui üks hommik tundsin mingit imelikku lõhna. See ei olnud hea lõhn.  Kohe nägin ka haisu tekitajat. Eemal vaatas mind vihase pilguga tõhk. Sain aru, et tal pole minuga häid plaane. Vaatasime üksteist päris pikka aega, kui ta järsku mulle kallale hüppas. Rabelesime päris pikalt, enne kui hakkasin aru saama, et ta on tugevam kui mina. Otsustasin põgeneda.  Õnneks olin jooksmises mina parem.  Varsti lõpetas ta mu jälitamise.  Kahjuks oli mu vana elupaiga see tõhk nüüd endale võtnud.

Leidsin üles vana küüni, kus varem olin ööbinud ning jäin sinna magama. Selles küünis veetsin ma mitu söögivaest kuud. Kuid kaks asja jäid mulle kohe selgesti meelde. Kõigepealt võitlus kulliga, mille haavu ma veel päris pikalt ravisin. Ja pärast mida ma tõotasin endale mitte kunagi enam lindudega mingit pistmist teha. Kahjuks ununes mul see suures näljas. Otsustasin proovida oma osavust ka ühe üksiku kurepoja peal. Minu julgustüki lõpetas väga ruttu ootamatult välja ilmunud kureema. Sain paar kõva nokahoopi. Jooksin kiiresti küüni kaitsvate seinte vahele. Edaspidi toitusin ainult hiirtest.

Samal ajal olid kodus peremees ja perenaine kuulnud naabritelt heinateo ajal nähtud kenast kassist. Perenaise süda hakkas minu pärast valutama. Peremees üritas küll meelde talle tuletada, kui laisk ma olin ja kuidas ma toitu varastasin.

Ühel väga jahedal sügispäeval oli mul väga külm ja olin väga näljane. Kuulsin järsku õues perenaise häält, kes mind hellalt nimepidi kutsus. Olin väga rõõmus ja jooksin kohe välja ning hüppasin perenaise sülle. Tal olid karedad ja jahedad käed. Mul oli jällenägemisest nii hea meel, et perenaise antud pekitükki ma ainult maitsesin.

Kui me koju jõudsime, sadas lund ja oli ilus talvepäev. Sellest päevast alates ei tundnud meie majas ennast vabalt ükski hiir. Ka väljaskäimisest tundsin ma suurt rõõmu. Vanast laisast toakassist oli saanud kass, kes kõndis omapäi.

Eesti vabariik

1.

a)

Eesti riigilipp

Eesti riigilipp on ühtlasi rahvuslipp. Ta on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, lipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.



Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.
Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul sai sinimustvalgest lipust Eesti rahvuslipp.
Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.
Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette aastatel 1987-1988, kui sai alguse Eesti vabanemine ja taasiseseisvumine. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp taas 24. veebruaril 1989. a. 1990. aasta augustis antud seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti riigilipuna kasutusele võtta; Eesti lipu seadus kuulutati välja 5. aprillil 2005. aastal.

b) Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi.  Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.






c)
"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Valdemar Jansen.Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina Maamme-laul. Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Fredrik Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920.

d)
Eesti Vabariigi presidendi ametihoone asub Kadriorus

2.
Eesti vabariigi president on Toomas Hendrik Ilves.

Toomas Hendrik Ilves

2006-....

 

 

 
Enne teda on olnud eesti vabariigi presidendid:

Arnold Rüütel 

2001-2006 

Lennart Meri 1992-2001

3.
Eesti riigilipp 
Eesti suur riigivapp

Eesti väike riigivapp
Eesti riigihümn
4.
sest need on riikliku tähtsusega pidupäevad 
ja nende ajal peab lippuma eesti lipp
5.

• 3.jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev
• 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev
• 24. veebruar – Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
• 14. märts – emakeelepäev
• mai teine pühapäev - emadepäev
• 9. mai – Euroopa päev
• 4. juuni – Eesti lipu päev (alates 2004. aastast)
• 14. juuni – leinapäev (lipp heisatakse leinalipuna)
• 23. juuni – võidupüha
• 24. juuni – jaanipäev
• 20. august – taasiseseisvuspäev
• 1. september – teadmistepäev
• novembri teine pühapäev – isadepäev
• Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.